Hoy es: Jueves, 25 de Abril de 2024
inicio

La recompensa de Concepción Yah Sihil1
U bo’ol Concepción Yah Sihil


Ana Patricia Martínez Huchim

 



“Ven, ven mariposita;
ven, ven aquí.”

Para la comadrona doña Flora Chuc, +,
por “recibirme” en este mundo.

 

Cobijada con un viejo rebozo, una sombra avanzaba por la orilla del camino. A su paso, t’eent’ereses2 y ladridos la saludaban. Jirich, jirich, jirich, arrastraba las chancletas. La comadrona Concepción Yah3 Sihil4 volvía, como alma en pena –sola-, a su hogar después de atender un parto. Regresaba con paso mesurado y una sonrisa en los labios. Había pasado la noche en vela, pero el recién nacido dormía, en estos momentos, apaciblemente en el t’uub 5 de la hamaca de su madre. La noche anterior, apenas se había acostado cuando ¡k’oop, k’oop, k’oop!, golpearon insistentemente la puerta de su casa:

–¡Xma’ 6 Concep, xma Concep, mi doña está a punto de aliviarse! Ya tiene dolores de parto. 7

Aunque anciana, la empinaron sobre un caballo y a galope fue transportada a gran distancia. A caballo la llevaron, la vuelta a casa la estaba haciendo a pie.

 

Iba tranquila porque el padre de la criatura se puso muy contento de tener otro hijo varón y ella había aprovechado para cobrar algo más por su trabajo. No le pagaron todo lo solicitado, pero le abonaron una parte que llevaba envuelta en un pañuelo dentro de su sabucán. Qué suerte que el nené8 resultó varoncito, porque muchas veces, cuando nacía una niña, el progenitor, de tan molesto, se negaba a pagarle, recibía insultos y más de uno la había echado a la calle, como si ella determinara el género de los niños.


Doña Concepción había visto nacer a la gran mayoría de los habitantes del pueblo. Cada vez que iba a una casa, se oía luego el llanto de un nené. Guardaba en su memoria los primeros eventos de cada querubín, como el caso del bebé que nació con labio leporino. El padre lloró amargamente porque él tenía el mismo defecto y recordaba todo lo que había padecido por ello. En aquel entonces su madre, a pesar de los tratamientos gratuitos, se negó a que lo operasen:

–¡Así me lo regaló Dios, que se quede así! –sentenció la señora. De ahí su apodo hasta el presente de xuut’9 o el cortado. Y el padre no quería ningún sufrimiento para su pequeñito.

La mayoría de los habitantes del lugar eran de ascendencia maya y al nacer traían maakal 10 sobre el trasero y abundante pelo lacio en la cabeza. A veces doña Concepción oía mencionar a alguna recién parida después de esculcar a su nené:


–No es tan indio, apenas se le ve el maakal.

Aunque cuando el crío lloraba, se le enrojecía el “chile” 11y se le distinguía en el costado derecho de la pancita “el camino de la hormiga”. 12

Eso de ser comadrona tenía sus dificultades. La gente toma como una obligación el trabajo de las parteras y lidiar con la familia del próximo ser no es nada fácil. Le ha tocado a doña Concepción que gran parte de la familia femenina adulta de la parturienta y aun las vecinas quieran estar presentes durante el alumbramiento. La sala de partos de un hospital con los estudiantes de Medicina tomando nota no es nada en comparación con la multitud de mujeres fisgonas en los hogares. Después ocurre que estas señoras divulgan en el pueblo detalles íntimos de la parturienta.

–Tenía el fundillo 13 de color caimito.
–Estaba hinchada como lechona en celo.
–Gritaba como si la estuvieran forzando a coger.

Doña Concepción pedía trabajar a solas con la próxima a da a luz y cuando lo conseguía, en un cuarto del rincón de la casa, improvisado con un cobertor a modo de cortina, se le oía decir:

–¡Ts’aj a wiik’i’, ts’aj a wiik’i’!14


Y más tarde “¡k’unej, k’unej, k’unej!”, 15 el llanto de una criatura.



Presta doña Concepción, cortaba el cordón umbilical, soplaba la nariz del niño, metía el dedo en la boca del bebé y éste vomitaba las flemas. Entonces, ansiosa, esperaba a que salga la placenta, y una vez fuera le preguntaba a la recién aliviada:

–¿In cho’oj ta wich utia’al a ka’a chaktal? 16


Algunas parturientas aceptaban, otras no, por lo que a veces doña Concepción Yah Sihil se cubría el rostro con la viscosa bolsa sangrante y susurraba:

–¡Ba’ax in k’áat ti’, kex yaan in máan ich áak’abe’, kex min wenel’, kex tsu’utsukt’anta’aken, kex min náajaltik taak’ine’; in bo’olale’ in ch’aik in muuk’ ti’ le yaala’ táabil tuuche’ utia’al u ya’abtal in toj óolal yóok’ol kaab! 17

 

 

“Ko’oten, ko’oten péepen;
ko’oten, ko’oten waye’.”

Ti’ xk’aam paalal xma Flora Chuc, +,
tumen “tu k’amajen te’ yóok’ol kaaba’.”

 

Tun táal u sáastale’, u pixmajuba yéetel jump’éel jaya’an bóoch’, juntúul oochel tun xíimbal tu jáal bej. Kéen máanake’ ku yu’ubik u k’aay t’eelo’ob yéetel u jajachi’ibal le peek’o’obo’. Jirich, jirich, jirich, tun jirichankil u xaanab yóok’ol le lu’umo’. Le xk’aam paalo’ xma Concepción Yah Sihil tun suut tu yotoche’ bey juntúul pixane’ -tu juunal-, kex beyo’ ki’imak u yóol tumen u yojele’ toj u yóol le chaampal tu k’amaje’, walkila’ le paale’ tun wenel tu t’uub u k’aan u na’. Le xnuuko’ ku chan sajal che’ej, o’niajke’ chéen p’elak u chitale’ ka tu yu’ubaj tun yúuchul k’oop tu jool u nay:

–¡Xma Concep, xma Concep in watane’ ta’aytak u ch’aik u yóol, beora k’aas u yu’ubikuba! –tu yawtaj juntúul máak.

Kex jach nojoch wíinike’ le xk’aam paalo’ na’aksa’ab yóok’ol tsíimin áalkabil u bin u síit’ le ba’alche’o’. Náach u nay le xko’olel ku k’i’inamtalo’. Óotsil xma Concepcione’ le ka bin ch’a’abile’ yéetel tsíimin chéen bisa’abi utia’al u suute’ chéen xíimbali.

Ki’imak u yóol le xk’aam paalo’ tun bin, tumen u taata le paalo’ ki’imakchaj u yóol tumen yaanchaj uláak’ juntúul chan xiib, le xnuuko’ ka tun tu k’áataj xan jump’íit ya’abil u náajal taak’ino’, ku ts’o’okole’ máax tu topajubae’ leti’ le na’o’. Ma’ láaj bo’ota’ab ti’ tuláakal buka’aj tu k’áate’, ts’aab táankuch ti’, tun bisik le taak’ino’ u to’omaj tu chan nook’ tu’ux ku cho’ik u k’ab, tu ts’aj u chan to’oj ichil u páawo’. Buka’aj utsil úuch u yaantal juntúul chan xiib, tumen ken k’uchuk le óotsil chan xch’uupo’, ku yike’ le íichamtsilo’obo’ ma’ ki’imak u yóolo’obi’, ku tsu’utsuk t’aan tak leti’; yaan k’iine’ ku tojoch’inta’al ti’ le nayo’, mun bo’ota’al u meyaj, bey leti’ yaan u si’ipile’.

Xma Concepcione’ tu k’amaj tuláakal u paalal le chan kaajo’. Kéen xi’ik ti’ jump’éel naje’, ma’ sáame’ ku yu’uba’al tun yawat juntúul chaampal. U ta’akmaj tu pool tuláakal le k’aam paalal ku beetiko’, bey le chan paal síij yéetel u chan xuut’18 u chi’. U taata le paalo’ jach tu yaj óoltaj tumen bey úuch u síijil leti’, k’a’aj ti’ bix u p’a’asta’al. U na’e’ ma’ tu yóotaj ka ts’a’akaki’ ku ts’o’okole’ kex ma’atech u bo’ota’al le meyajo’.


–¡Bey tu si’ajten Ki’ichkelem Yuumo’, bey kun p’áatalo’! –tu ya’alaj.
Bey úuch u p’áatalo’ u paat k’aaba’e’ jxuut’’. Leti’ jach ku p’a’asta’al. Leti’ túune’ ma’ u k’áat ka úuchuk ti’ u paal bey úuch ti’e’.

U máako’obil le kaajtalile’ tuláakalo’ob máasewal wíiniko’ob, kéen síijiko’obe’ ku taasiko’ob u maakal yéetel nuuktak u tso’otsel u pool. Xma Concepcione’ ku yilik kéen ts’o’okok u k’amik le paalo’, u na’e’ ku máansik u yich utia’al u yilik wa yaan ba’al jela’an tu taasaj u paal. Yaan xko’olel ku chéen ya’alik beya’:

–Ma’ jach máasewal in chaampali’, chéen jump’íit yaanikil u maakal.

Kex kéen jo’op’ok u yok’ol le chaampalo’ jach ku chaktal tumen tu taasaj u “yiik” yéetel ku yila’al “u beelil síinik” tu tséel u paache’.

U k’a’amal juntúul chaampale’ ma’ jach chéen ko’oxi’. Le máako’obo’ ku tukultiko’obe’ chéen bey u beetik u meyjulo’. U láak’tsilo’ob le paalo’ bey xan uláak’ xko’olelo’obe’ taak u cha’antiko’ob bix kun síijil le chaampalo’ tak xko’olelo’ob kaja’an tu tséel u nay ku taal u ch’eenebto’ob. U kúuchil tu’ux ku síijil ya’ab chaampalo’obe’ yéetel máaxo’ob ku xokiko’ob ts’aak mixba’al yéetel le ya’ab xko’olelo’ob ku taal u ch’eenebto’ob u yéet ko’olelil. Yaan k’iine’ le xba’alo’obo’ ku tsikbaltiko’ob ichil le kaajo’ bix yaanik le xko’olel tu ch’a’aj u yóolo’.

–¡Eek’yube’en u yiit!
–Chuup u yiit, bey xleeche’ tun méek’a’al.
–Tu yawtaj bey tun che’wek’tale’.


Xma Concepcione’ ku ya’alik ti’ u yíicham xko’olel tun ch’aik u yóol:

–Tene’ min k’áat ka múuch’uk a láak’exi’, in k’áat yaantal tin juun yéetel le k’oja’ana’.

Sina’an túun jump’éel teep’el utia’al u baalkuba. Le xk’aam paalo’ ku ya’alik beya’ le tun yáantik le xko’olelo’:

–¡Ts’aj a wiik’i’, ts’aj a wiik’i’!

Ka tu ya’alaj jun súutuke’ “k’unej, k’unej, k’unej”, ka táaj u yawat le chaampalo’. Xma Concepcione’ ku xo’ch’aktik u táabil u tuuch le chaampalo’, tu yuustaj u ni’, ku julik jump’éel u yaal u k’ab tu kaal le chaampalo’ utia’al u xéik u yóom. Ka jo’op’ u ki’ pa’atik u jóok’ol u yala’ u táabal u tuuch, ka ts’o’ok u jóok’ole’ ku k’áatik ti’ le k’oja’ano’:

–¿In cho’oj ta wich utia’al a ka’a chaktal?

Yaane’ ku éejentik, yaane’ ma’. Le ka ts’o’oke’, tu’ux u taal tu pool le xnuuko’ u beetik le ba’al beya’: ku ch’aik u yaalab u táabal le tuucho’ ku takik tu táan u yich tun ya’alik ichil u tuukul:

–¡Ba’ax in k’áat ti’, kex yaan in máan ich áak’abe’, kex min wenel’, kex tsu’utsukt’anta’aken, kex min náajaltik taak’ine’; in bo’olale’ in ch’aik in muuk’ ti’ le yaala’ táabil tuuche’ utia’al u ya’abtal in toj óolal yóok’ol kaab!

 

Este material apareció publicado en: El canto de la memoria Revista de literatura maya Año 1. No. 9. Enero 2 de 2007





Regresar
  © Universidad Autónoma de Yucatán
Centro de Investigaciones Regionales "Dr. Hideyo Noguchi"
Unidad de Ciencias Sociales
Dirección General de Desarrollo Académico